Peegli valiku lähtekohad
Peeglid sisustuses võivad täita igapäevast praktilist ülesannet või toimida eelkõige ruumi kujundava detailina. Valikut alustades tasub mõelda, kes peeglit kasutab, millist vaadet sellelt vajatakse ja millise mööbli ning materjalidega see kokku sobib. Kuju ja otstarve aitavad sobiva mudeli välja valida, klaasi ning raami omadused määravad aga selle vastupidavuse ja kinnitamise võimalused. Läbimõeldud valik arvestab nii peegli kasutamist kui ka seda, kuidas seda hiljem seinale paigaldada ja hooldada.
Peegli kuju ja otstarve
Peegli kuju ja suurus lähtuvad eelkõige sellest, millist pilti soovite näha ning kui palju ruumi peeglile mööbli kõrval jääb. Valige enne kuju otsustamist peamine kasutusviis ja arvestage, kes peeglit kasutab.
- Riietumiseks sobib täispikk peegel, milles saab hinnata rõivast tervikuna; veenduge, et peegel näitaks inimest pealaest jalatallani.
- Näo, soengu või ehete kontrollimiseks piisab väiksemast peeglist, mille vaateväli keskendub näole ega pea kajastama kogu keha.
- Ümar peegel toob sirgete joontega mööbli kõrvale pehmema vormi ning sobib hästi, kui soovite sisustuses vältida liiga ranget rütmi.
- Ovaalne kuju mõjub sageli kõrgema ja saledamana kui ümar mudel; arvestage seda, kui peegli kõrval on kitsas või vertikaalne mööbliese.
- Ristkülikukujuline peegel pakub laia või kõrget vaatevälja ning haakub kappide, laudade ja muude selgepiiriliste mööblivormidega.
- Kui peegel on ennekõike dekoratiivne, lähtuge selle proportsioonist ümbritseva mööbliga ja valige kuju, mis täiendab ruumi olemasolevaid jooni.
Võrrelge valitud peeglit mööbli laiuse ja kõrgusega, mitte üksnes vaba seinapinnaga: liiga väike mudel võib suure eseme kõrval visuaalselt kaduda. Praktiline järeldus on lihtne: igapäevaseks riietumiseks valige täispikk peegel, detailide vaatamiseks väiksem ning kujundusliku ülesande puhul ruumi vormidega sobiv kuju.
Klaasi ja raami valik
Peegliklaasi valides kontrollige, et peegeldus oleks ühtlane ja sirged jooned ei paistaks lainelised. Vaadake pinda eri nurkade alt ning pöörake tähelepanu servade viimistlusele: korralikult töödeldud serv ei jäta lõikavat ega ebaühtlast muljet. Klaasi paksus ja peegli üldmõõt mõjutavad kaalu, seega ei saa kinnitust valida ainult välimuse järgi. Raami materjal muudab nii peegli ilmet kui ka massi. Puitraam sobib hästi naturaalse või ajastutruu mööbliga, metallraam mõjub sageli kergemalt ja selgepiirilisemalt ning lai täispuidust raam võib muuta peegli märgatavalt raskemaks. Peegli raam peaks sobituma ruumi materjalide ja mööbli viimistlusega, kuid selle dekoratiivsus ei tohiks takistada kindlat kinnitamist. Enne ostu või paigaldamist selgitage välja peegli kaal ning vaadake, kas sein on täismaterjalist, kipsplaadist või puitkarkassiga. Kinnitus peab sobima nii seina ehituse kui ka peegli massiga; järgige kinnitusvahendi tootja koormuspiirangut ja kinnitage raske ese kandvasse aluspinda. Hilisema paigalduse kavandamisel arvestage ka sellega, et raami tagaküljele ja servadele jääks hoolduseks ligipääs. Nii püsib valitud klaas ja raam kasutuskõlblikuna ning peeglit on lihtsam sobitada konkreetse seina ja mööbliga.
Peegli ajalugu ja raamid
Peeglite ajalugu ulatub poleeritud metallpindadest klaaspeegliteni, mille valmistamine muutis peegeldise üha selgemaks ja suuremaks. Ajastute vahetudes muutusid nii klaasi tootmine kui ka peegli raam: ornament ja kullatis andsid esemele esindusliku ilme, hiljem hakati väärtustama klaasi puhast pinda. Peeglid sisustuses kannavad seetõttu korraga praktilist ja kunstilist rolli. Raami materjal, viimistlus ja proportsioon aitavad mõista, millise ajastu kujundusvõtteid peegel järgib.
Kuldraamiga peegel
Kullatud raam annab peeglile ajaloolise ja piduliku ilme, sest kuldne pind seostus sajandeid jõukuse, võimu ja tähtsate interjööridega. Kullatis tähendab õhukese kullakihi kandmist raami pinnale; see ei tähenda, et kogu raam oleks valmistatud kullast. Traditsioonilise vesikullatuse puhul kaetakse puidust raam esmalt liim- ja kriidipõhise krundiga, sellele kantakse savine boolus ning niisutatud pinnale asetatakse kuldleht. Kuivanud kuldlehte saab osaliselt poleerida, et tuua esile läikivaid ja mati pinnaga alasid.
Raami ornament sõltub valmistusajast ja töötlusest. Sügavalt nikerdatud akantuselehed, voluudid ja reljeefsed lillemotiivid püüavad valgust eri nurkade alt, sile kuldne pind mõjub seevastu rahulikumalt. Kullatis võib olla hele ja läikiv või tumedama, patineeritud tooniga; viimane jätab pinna vanemana mõjuva mulje. Mõnes raamis on kullatud detailid ühendatud värvitud või tumedaks peitsitud puiduga, mis rõhutab nikerdust.
Raami massiivsus määrab, kui palju tähelepanu peegel tervikuna koondab. Lai, rikkaliku reljeefiga peegli raam mõjub ruumis tugeva dekoratiivse elemendina, samal ajal kui kitsas kullatud liist jätab klaasi visuaalselt suurema osakaaluga. Kullatoon lisab soojust ja toob ka tagasihoidliku ornamendi esile; kõrgläikega pind paistab märgatavam kui matt või tumendatud viimistlus. Ajaloolise ilme määrab seega kullatise kõrval ka nikerduste tihedus ja raami mõõtkava.
Barokk ja rokokoo peeglid
Peegliklaasi areng kulges poleeritud metallist Veneetsia klaaspeeglite ja hiljem tänapäevase hõbetatud floatklaasini. Murano oli alates 16. sajandist peegliklaasi juhtiv tootja ning Veneetsia meistrite valmistatud klaaspeeglid tõstsid peegli staatust Euroopas. Baroki ja rokokoo ajal muutusid raamid interjööri silmapaistvateks kunstiteosteks.
| Suund ja ajastu | Materjalid | Tunnused |
|---|---|---|
| Barokk, umbes 1600–1750 | Klaas, nikerdatud puit, kriidikrunt ja kullatis | Rikkalik reljeef, sümmeetriline ülesehitus, voluudid ja leheornament; suured peegelpinnad esinduslikes ruumides. |
| Rokokoo, umbes 1730–1770 | Klaas, nikerdatud puit, krohv- või kriidikiht ja kullatis | Kergem ja sageli asümmeetriline vorm; teokarbi-, lehe- ja õiemotiivid ning pehmemalt kaarduvad jooned. |
| Raamita peegel, tänapäevane tootmine | Hõbetatud floatklaas ja kaitsev tagakiht | Ornamendita klaaserv; serv võib olla poleeritud või faasitud, et anda sellele viimistletud välimus. |
Barokiaegse peegli mõju näitab Versailles’ peeglisaal, mis valmis Louis XIV ajal 17. sajandi lõpus, aastatel 1678–1684. Kaarakende vastas paiknevad peegelpaneelid moodustavad pika, valgusega täidetud galerii; nende paigaldamine eeldas järjest suuremate ja ühtlasemate klaaspindade tootmist. Murano klaasitöökodade oskused aitasid Veneetsial hoida juhtivat positsiooni, kuid Prantsusmaal arendati peeglitootmist edasi kuningliku patronaaži toel.
Varasemad peegeldavad pinnad valmistati metalli, näiteks pronksi, poleerides. Klaasi tagaküljele kantud peegeldav kiht võimaldas saada selgema kujutise kui metallpinnalt, mille peegeldus sõltus poleerimise ühtlusest. Hiljem levis klaasi tagakülje hõbetamine, tänapäevases tootmises kasutatakse selleks floatklaasi. Baroki raskepärased raamid ja rokokoo liikuvam ornament erinevad sellest arengust: nende puhul on raam ise sama oluline kui peegeldav pind.
Kaasaegne raamitu peegel
Tänapäevane raamitu peegel valmistatakse tavaliselt floatklaasist. Klaasimassi juhitakse sulatina pinnale, kus see laotub ühtlaseks plaadiks; nii saadakse sileda pinnaga klaas, mis sobib peegeldava kihi aluseks. Klaasi tagaküljele kantakse hõbedakiht, mis peegeldab valgust, ning sellele lisatakse sageli kaitsev värvi- või kattekiht, et vähendada tagumise pinna kahjustumise ohtu. Valmis peegli välimus sõltub nii klaasi ühtlusest kui ka servade viimistlusest.
Raamita peegli puhas joon erineb ajalooliste raamide nikerdustest ja kullatisest: vaataja pilk liigub peamiselt peegelpinnale, mitte seda ümbritsevale ornamentikale. Poleeritud serv on siledaks töödeldud ja jätab õhukese, selge kontuuri. Faasitud serv tähendab, et klaasi äär on nurga all lihvitud; see moodustab valguses kitsa särava randi ja annab peeglile viimistletuma ilme. Faasi laius ja kaldenurk muudavad seda, kui tugevalt serv peegelpinna ümber esile tuleb.
Raamita lahendus sobib eriti hästi siis, kui soovitakse vähendada visuaalset raskust või säilitada kujunduses lihtsad geomeetrilised jooned. Poleeritud serv mõjub vaoshoitult, faasitud serv aga lisab peegli kontuurile väikese dekoratiivse detaili ilma eraldi raamita. Hõbedatud floatklaas seob tänapäevase peegli varasema klaasitootmise arenguga, kuid selle valmistusviis ja ühtlane pind erinevad ajaloolistest käsitööpeeglitest.
Peegli paigutus ja mõõt
Peegli asukoht mõjutab seda, millist valgust ja vaadet ruumis märkate ning kui mugav on peeglit igapäevaselt kasutada. Mõõtmisel arvestage nii peegli kui ka selle ümber oleva mööbli ja vaba seinapinnaga. Peegli paigutamine tasub läbi proovida enne puurimist, sest mõne sentimeetri võrra nihutamine võib muuta nii peegelduvat vaadet kui ka üldmuljet. Allpool on toodud praktilised lähtekohad elutoa, esiku ja mööbli kohal paikneva peegli jaoks.
Valgus ja ruumi tunne
Peegel suunab suure osa sellele langevast valgusest tagasi ruumi, kuid ei tekita ise lisavalgust. Peegeldus sõltub valgusallika suunast ja peegli kaldenurgast: aknast tulev päevavalgus võib jõuda seina või ruumiosani, kuhu otsene valgus muidu ei ulatuks. Peegeldav pind toob vaatevälja ka peegli vastas oleva akna, mööbli või avatud ukseava, mistõttu võib ruum tunduda avaram ja vaheldusrikkam.
Akna vastas asuv peegel peegeldab nii aknast tulevat valgust kui ka akna taga avanevat vaadet. Kui aknast paistab puulatv või avar tänav, võib see peegelduses lisada ruumile sügavust. Kui aknast langeb tugev otsene päike, võib samas suunas suunatud peegeldus tekitada heleda laigu seinal, ekraanil või istumiskohal. Kontrollige peegeldust eri kellaaegadel, sest päikese nurk ja valguse tugevus päeva jooksul muutuvad.
Enne kinnitamist vaadake peegli asukohast üle, millised esemed selle pinnal nähtavale jäävad. Avatud riiul, juhtmed või tihedalt kokku kuhjatud esemed võivad peegelduses korduda ning muuta vaate visuaalselt rahutuks. Ka valgusti otse peeglisse suunatud valgus võib tekitada pimestava peegelduse, eriti kui peeglit vaadatakse diivanilt või söögilaua tagant. Paigutage peegel nii, et see püüaks loomulikku valgust ja meeldivat vaadet, mitte päikesekiirt ega korratut tööpinda.
Kõrgus ja suurus
Peegli kõrgus seinal sõltub kasutajast ja otstarbest, kuid keskpunkti sobiv lähtekoht on umbes 145–155 cm põrandast. Enne paigaldamist kontrollige mõõte ning arvestage, kas peeglit kasutatakse peamiselt seistes, istudes või mõlemas asendis.
- Määrake kasutus: täispikk peegel peab näitama kogu keha, näopeegel aga piisavalt suurt ala näo ja ülakeha vaatamiseks.
- Seadke peegli keskpunkt esialgu 145–155 cm kõrgusele põrandast ning muutke asukohta, kui peamine kasutaja on sellest märgatavalt pikem või lühem.
- Seistes kontrollige, et peegeldus ulatuks soovitud kehaosadeni; täispika peegli puhul jätke põranda ja lae suunas piisavalt nähtavat peeglipinda.
- Istumisasendis vaadake peeglisse tavaliselt kasutatavalt toolilt või tugitoolilt ning veenduge, et nägu ja ülakeha ei jääks serva taha.
- Mõõtke seinal vaba laius ja kõrgus ning võrrelge neid peegli välismõõtudega, sealhulgas raami laiuse ja riputustarvikutega.
- Kontrollige kinnitusviisi peegli kaalu ja seina materjali järgi; märgistage augukohad loodiga ning kasutage seinale sobivaid kinniteid.
Enne puurimist tehke seinale maalriteibist peegli välismõõtudega piirjoon või hoidke mõõtu lõigatud paberit soovitud kohal. Vaadake proovipaigutust nii lähedalt kui ka ruumi tavalisest kasutuskohast, seejärel mõõtke keskpunkt põrandast uuesti üle.
Peegel konsoollaua kohal
Konsoollaua või kummuti kohal mõjub peegel tasakaalukalt, kui selle laius on ligikaudu kaks kolmandikku mööbli laiusest. Näiteks 120 cm laiuse laua kohale sobib umbes 80 cm laiune peegel; veidi suurem või väiksem mõõt võib töötada, kui raami raskus ja mööbli kuju seda toetavad. Kitsas peegel sobib paremini väikesele konsoolile, samas kui lai kummut vajab piisava ulatusega peegelpinda.
Joondage peegel mööbli keskjoonega, mitte üksnes lähedal asuva seina serva või pistikupesaga. Kui laud paikneb seina keskel, jätab külgedele jääv võrdne vahe tervikliku mulje. Peegli ja mööbliplaadi vahele võib jätta umbes 15–25 cm, et esemed ei näiks peegli külge surutuna ning laual olevad vaasid või valgustid mahuksid vahele. Kõrge esemega kummuti puhul kontrollige, et dekoratsioon ei varjaks peegli alumist osa.
Enne kinnitamist vaadake peeglist, milline vaade avaneb selle kasutajale: sobivaimas kohas peegelduvad näiteks ruumi avaram osa või aknast tulev valgus, mitte laual olevad väikesed esemed lähedalt. Proovige peegli kõrgust, istudes ja seistes ruumi tavapärastes kasutuskohtades. Kui laud on kitsas ja peegel sügavama raamiga, nihutage see seinast nii, et raam ei puutuks vastu mööblit ega takistaks selle kasutamist.
Vanade peeglite hooldus
Vana peegli hooldamisel tuleb arvestada nii õrna klaasi, peegeldava tagakihi kui ka raami seisukorraga. Eri ajastute peeglitel võib tagakihiks olla hõbe või kuni 19. sajandini kasutatud tina ja elavhõbeda amalgaam. Igapäevase puhastuse ajal on tähtis hoida niiskus peegli servadest ja tagaküljest eemal. Kui peegelduskiht on kahjustunud või raske raam logiseb, aitab sobiva lahenduse leida vanade esemete konservaator või restauraator.
Puhastamine
Vana peegli klaasi puhastage pehme, puhta ja vaid kergelt niisutatud lapiga. Vedeliku otse peeglile pihustamine võib viia niiskuse servade kaudu tagakihini ning põhjustada seal kahjustusi.
- Eemaldage esmalt pinnalt tolm kuiva, pehme mikrokiudlapiga; nii ei hõõru tolmuosakesed klaasi ega raami viimistluse vastu.
- Niisutage puhast lappi vähese veega ja väänake see korralikult välja, et pind jääks niiskeks, mitte märjaks.
- Pühkige klaasi väikeste alade kaupa kerge survega; ärge laske veel koguneda peegli alumisse serva ega raami ühenduskohtadesse.
- Kui klaasil on sõrmejälgi, korrake õrna pühkimist puhta lapiosaga, mitte tugeva hõõrumise või abrasiivse puhastusvahendiga.
- Hoidke lapp eemal avatud servadest ja kahjustunud kohtadest, kus niiskus pääseks kergemini peegeldava kihi või tagaküljeni.
- Kuivatage klaas kohe teise pehme kuiva lapiga ning kontrollige, et raami ja klaasi vahele ei jäänud niiskust.
Ärge kasutage vana peegli puhul klaasipuhastusvahendit, tugevaid lahusteid ega karedat käsna, sest vedelik võib imbuda serva alla ja hõõrdumine kahjustada habrast pinda. Puhastage peeglit toetades seda kindlalt ning käsitsege klaasi ja raami ettevaatlikult, ilma raami ühenduskohtadele survet avaldamata.
Tuhmuv amalgaam
Peegli pinnal nähtavad tuhmid tumedad laigud võivad viidata sellele, et niiskus on kahjustanud peegeldavat kihti servade juures. Niiskus pääseb sageli ligi klaasi serva või raami ja klaasi ühenduskoha kaudu; kahjustus võib seejärel paista tumeda, ebaühtlase alana. Selliseid laike ei tasu käsitleda tavalise mustusena ega püüda eemaldada tugevama hõõrumisega, sest need paiknevad peegeldavas kihis, mitte klaasi pinnal.
Vanadel peeglitel võib tagakihiks olla hõbedane kiht või varasem tina ja elavhõbeda amalgaam. Tina-elavhõbeda amalgaami kasutati peeglite valmistamisel kuni 19. sajandini, enne kui hõbetamine levis. Peegli vanus üksi ei pruugi materjali kindlaks teha, seega ei tohiks tundmatut tagakihti kraapida ega lahti võtta. Kui amalgaam võib sisaldada elavhõbedat või tagakülg on paljastunud, jätke selle käsitsemine spetsialistile.
Kui hõbedane tagakiht on laiguti tumenenud või kadunud, võib taastamiseks olla vajalik retsilverdamine ehk peegli uuesti hõbetamine. See töö hõlmab tagakihi hindamist ja taastamist ning selle sobivus sõltub peegli seisukorrast ja ajaloolisest väärtusest. Retsilverdamist teevad peeglite taastamisele spetsialiseerunud meistrid või konservaatorid; enne töö tellimist paluge neil hinnata, kas taastamine säilitab peegli algupärase materjali ja ilme.
Raami hooldus
Kullatud vana raam vajab eriti õrna hooldust, sest kuldne pind võib olla õhuke ning selle all olev viimistlus habras. Eemaldage tolm pehme kuiva pintsli või lapiga, liikudes õrnalt reljeefide ümber; ärge hõõruge kullatist ega kasutage poleerimisvahendit, vett või lahustit. Ka teiste vanade raamide puhul tasub enne puhastamist hinnata, kas värv, ornament või ühenduskohad on lahti tulnud.
Kui peegel on raske, arvestage selle tõstmisel raami ja klaasi kogukaaluga ning paluge tõstmiseks vähemalt ühe inimese abi. Hoidke peeglit külgedelt kindlalt, vältige raskuse koondamist ühele ornamentdetailile ja ärge tõstke eset lahtisest või logisevast raami osast. Enne seinale riputamist kontrollige, kas seinamaterjal ja kinnitusvahend sobivad peegli kaaluga; kinnitus peab hoidma raami kindlalt ega tohi toetuda üksnes nõrgale viimistluskihile.
Kontrollige aeg-ajalt, kas riputusaas, traat või muu kinnitus on terve ning kas raami ühenduskohad püsivad koos. Kui kullatis koorub, ornament liigub, puit on lõhenenud või kinnitus on roostes või paindunud, ärge parandage kahjustust juhusliku liimi ega sobimatu kruviga. Väärtusliku raami taastamine ja raske peegli kinnituse muutmine kuuluvad restauraatorile või sobiva pädevusega paigaldajale, kes saab hinnata nii raami ehitust kui ka seina kandevõimet.