Tugitooli tüübid
Tugitoolide erinevused avalduvad seljatoe, külgede ja käetugede kujus ning selles, kas iste hoiab keha püstises või lõõgastunud asendis. Osa vorme kujunes välja kindla kasutusvajaduse, näiteks tuuletõmbuse vähendamise, tõttu; teised seostuvad puhkamise või vestlemisega. Klassikalised mudelid annavad ruumile selgelt äratuntava ilme, samal ajal kui tänapäevased lahendused võivad lisada lamamisasendi või muuta tooli visuaalselt kergemaks. Sobiva mudeli hindamisel tasub vaadata, kas selle kuju ja toestus vastavad ruumi kasutusele ning olemasolevale sisustusele.
Tiibtugitool
Tiibtugitooli tunneb ära kõrge seljatoe ja selle külgedelt ettepoole ulatuvate tiibade järgi. Tiivad moodustavad istuja pea ja õlgade ümber osalise varjestuse ning annavad toolile kõrge, selgelt piiritletud silueti. Tüüp kujunes välja 17. sajandi lõpus, kui küljetiibade praktiline ülesanne oli kaitsta istujat tuuletõmbuse eest; seda päritolu kirjeldab John Gloag raamatus A Short Dictionary of Furniture (1952).
Kõrge seljatugi toetab istujat püstisemas asendis ning tiivad loovad külgedelt kaitstud istumisnurga. Seetõttu sobib tiibtugitool lugemiseks või rahulikuks istumiseks, eriti kui selle kõrvale saab paigutada põrandalambi või väikese lauakese. Selle kõrge profiil mõjub ruumis tugevama aktsendina kui madala seljatoega tool, nii et see sobib paremini avaramasse nurka või seina äärde kui tihedalt möbleeritud läbikäiguteele.
Tiibtugitooli kujundus võib olla klassikaline, nähtavate puidust jalgade ja mustrilise kattega, või lihtsama joonega. Valikul määravad ruumi sobivuse eelkõige seljatoe visuaalne kõrgus, küljetiibade laius ja tooli asukoht teiste suurte mööbliesemete suhtes.
Bergère ja klassikaline tugitool
Bergère on 18. sajandi Prantsuse tugitool, mille polsterdatud küljed on suletud, mitte tiibadena avatud. Tavaliselt on sellel sügav iste, seljatugi ja käetoed ning iste võib olla eraldi padjaga. Tulemuseks on pehmemalt piiritletud istumisala kui tiibtugitoolil, mille küljetiivad ulatuvad seljatoe kõrvale. Bergère’i nimetus ja vorm kuuluvad Prantsuse mööbliajalukku; 18. sajandi mööbli käsitluses kirjeldab seda John Gloag teoses A Short Dictionary of Furniture (1952).
Klassikalise tugitooli alla mahub mitu eri kehahoiakut ja proportsiooni. Madal lai klubitool on sügava polstri ja laia istmega ning seda seostatakse 20. sajandi algusest alates levinud puhkeistmega (Judith Miller, Furniture: World Styles from Classical to Contemporary, 2005). Võrdluses on klubitool madalam ja kompaktsemalt polsterdatud, bergère aga selgema raamiga ning püstisema üldmuljega.
| Tüüp | Kuju | Toestus | Sobiv ruum | Stiil |
|---|---|---|---|---|
| Tiibtugitool | Kõrge seljatugi, külgedel etteulatuvad tiivad | Toetab selga ja varjestab külgedelt | Lugemisnurk või avaram elutoa nurk | Klassikaline ja rõhutatud |
| Bergère | Suletud polsterdatud küljed, käetoed ja seljatugi | Ümbritsev iste, sageli eraldi istmepadja toel | Elutuba või klassikalise sisustusega istumisala | Prantsuse klassikaline |
| Klubitool | Madal, lai ja sügavalt polsterdatud iste | Lai iste ning pehmed käetoed | Vestlusala või puhkenurk | Vabakäeline, sageli nahkse kattega |
| Lounge-tugitool | Madalama istme ja tahapoole kalduva seljatoega | Toetab lõõgastunud, poollamavat asendit | Puhkeala, kus tooli ees on piisavalt vaba ruumi | Kaasaegne või sajandi keskpaiga laad |
| Recliner | Liikuv seljatugi ja sageli välja avanev jalatugi | Asend muutub istumise ajal lamavamaks | Ruumi, kus tooli taha ja ette jääb mehhanismi jaoks vaba ala | Funktsionaalne ja sageli mahukas |
Tabelis toodud ruumikasutus lähtub toolide kujust: kõrge või sügav mudel vajab rohkem visuaalset ja füüsilist ruumi kui sirge, kompaktse joonega iste. Eriti tasub seda arvestada klubitooli ja reclineri puhul, mille laius või liikumismehhanism võib piirata mööbli paigutust.
Kaasaegne tugitool
Lounge-tugitool on tavaliselt madalama istme, tahapoole kalduva seljatoe ja lõõgastunud istumisasendiga. Selle toestus võib olla avatud raamiga või polsterdatud, kuid kujundus suunab keha pigem puhkama kui laua ääres sirgelt istuma. Selline tool sobib puhkenurka, kus istutakse pikemalt ja selle ette jääb piisavalt ruumi jalgade sirutamiseks.
Reclineri eripära on muudetav asend: seljatugi liigub tahapoole ning paljudel mudelitel avaneb samal ajal jalatugi. Nii saab ühes toolis istuda püstisemalt või puhata poollamavas asendis. Mehhanismi liikumine vajab vaba ruumi tooli ees ja sageli ka selja taga; statsionaarne lounge-tugitool ei vaja samasugust liikumisvaru, kuid selle lai või sügav kuju võib võtta põrandapinda.
Need vormid erinevad tiibtugitoolist ja bergère’ist eelkõige selle poolest, et nende põhirõhk on lõõgastunud kehahoiakul või muudetaval asendil, mitte ajaloolisel siluetil. Funktsiooni järgi valides sobib lounge-tugitool rahulikuks istumiseks ning recliner inimesele, kes soovib asendit istumise ajal muuta. Väiksemas ruumis on praktilisem fikseeritud lounge-mudel, kui reclineri avatud asend takistaks liikumist.
Praktiliselt tasub valida tiibtugitool või bergère klassikalise istumisnurga jaoks, madal klubitool vestlusalale ning lounge-tugitool või recliner eeskätt puhkamiseks.
Mõõdud ja ergonoomika
Tugitooli mugavus sõltub sellest, kuidas istme ja seljatoe mõõdud sobituvad istuja keha ning kasutusviisiga. Sama mudel võib ühele inimesele pakkuda head tuge, kuid teisele jääda liiga kõrge või sügav. Tüüpilised mõõduvahemikud aitavad valikut hinnata, ent need ei ole kohustuslikud standardid. Inimese mõõtmetel põhineva mööbliplaneerimise taustaks sobib Panero ja Zelniku antropomeetriline käsiraamat (1979).
Istme kõrgus ja sügavus
Tugitooli istme kõrgus on tavaliselt 40–48 cm ja sügavus 45–55 cm; need on mugavuse hindamiseks kasutatavad vahemikud, mitte standardid. Vahemikud on praktilised orientiirid inimese mõõtmetel põhinevas mööbliplaneerimises, mille tuntud käsiraamatu avaldasid Panero ja Zelnik 1979. aastal. Mõõda kõrgust põrandast istme pealispinnani ning arvesta, et pehme polster vajub istudes kokku ja muudab tegelikku istumiskõrgust.
Istme kõrgus mõjutab seda, kas jalatallad ulatuvad pingevabalt põrandale ja põlved jäävad mugavasse asendisse. Lühemale inimesele võib vahemiku kõrgem ots jätta jalad rippuma ning muuta reite toestuse ebamugavaks; pikema istuja puhul võib madal iste sundida põlvi tugevalt kõverdama. Kui jalad toetuvad kogu tallaga maha ja põlveõndla taha ei teki tugevat survet, on kõrgus tõenäoliselt sobiv. Proovimisel istu tavapäraselt, mitte ainult tooli serval.
Sügavus määrab, kui suure osa reitest iste toetab. Lühemate jalgadega inimene võib sügaval istmel vajuda ettepoole, et seljatugi kätte saada; sel juhul jääb selg toeta või surub istme esiserv põlveõndla vastu. Pikematele jalgadele sobib sageli suurem sügavus, sest see toetab reit pikemalt, kuid istuja peaks siiski ulatuma seljatoeni. Seljatoe ja istme vaheline sobivus on seega sama oluline kui üksik mõõt. Proovi tooli nii, et selg on vastu seljatuge ja jalatallad toetuvad põrandale.
Seljatugi ja käetoed
Seljatoe kõrgus ja kalle määravad, kas tugitool toetab ainult alaselga või ka õlavöötet ja pead. Lugemiseks sobib enamasti püstisem asend, kus seljatugi hoiab alaselga ning pea jääb ette kallutamata; liiga taha kaldu seljatoel võib raamatut olla ebamugav vaadata. Teleri vaatamisel on sageli mõnusam veidi tahapoole kaldu asend, eriti kui seljatugi ulatub õlgade või peani. Panero ja Zelniku inimkeha mõõtmete käsiraamat (1979) aitab mõista, miks seljatoe sobivus sõltub istuja kasvust, mitte ainult tooli üldkõrgusest.
Kontrolli, kas alaselg puutub seljatoega kokku ilma, et peaksid end sirgu suruma või ettepoole libisema. Kõrgem seljatugi ei taga automaatselt paremat tuge: pea- ja õlatoe asukoht peab sobima istuja kehaga. Lugemisel hoiab püstisem seljatugi pilgu suunamise lihtsamana; pikemaks telerivaatamiseks võib leebem kalle pakkuda lõõgastavamat asendit, kui alaselg jääb toetatuks.
Käetoe kõrgus põrandast on tüüpiliselt 60–65 cm, kuid see sõltub istme kõrgusest, polstri vajumisest ja kasutaja küünarnuki asukohast. Vahemik on orientiir, mitte norm; mööbli mõõtmete üldise taustana võib kasutada Panero ja Zelniku 1979. aasta käsiraamatut. Sobival kõrgusel toetuvad käsivarred pingevabalt ning õlad ei tõuse üles. Liiga kõrge käetugi sunnib õlgu tõstma, liiga madal aga jätab käed toestuseta. Kontrolli ka käetugede vahekaugust: need peavad toetama käsivarsi, takistamata loomulikku istumist.
Ruumi vajadus
Arvesta planeerimisel tugitooli kogu välismõõtudega, mitte ainult istme laiuse ja sügavusega. Inimese mõõtmetele tugineva ruumikujunduse põhimõtteid käsitlevad Panero ja Zelnik (1979); praktilise orientiirina jäta tooli ette istuma asumiseks 60–80 cm vaba põrandapinda.
- Mõõda tooli laius käetugede välisservast välisservani, et kõrvuti paiknevad mööbliesemed ei takistaks tooli kasutamist.
- Arvesta istme sügavuse kõrval seljatoe kaldega, sest tahapoole ulatuv seljatugi võib vajada seinast rohkem ruumi.
- Kontrolli jalgade asetust: laiali ulatuvad jalad võivad vähendada läbikäiku ja takerduda vaiba serva või lähedal oleva mööbli taha.
- Jäta ees 60–80 cm vaba ruumi, et tooli juurde saaks astuda, istuda ja püsti tõusta ilma mööblit nihutamata.
- Lamamismehhanismiga mudeli puhul kontrolli kogu liikumisulatust; seljatugi ja jalatugi ei tohi avamisel takistada läbikäiku.
Enne asukoha kinnitamist märgi põrandale tooli välismõõdud ning proovi läbi käigutee ja avaneva mehhanismi ruumivajadus. Hästi planeeritud paigutuses mahuvad tool, selle jalad ja liikumisruum ühte tervikusse.
Raam, täide ja kate
Tugitooli vastupidavust mõjutavad koos raami ühendused, istme vedrustus ja polstri omadused. Raam kannab kasutamisel koormust, täidis määrab istumise elastsuse ning kate mõjutab nii tunnetust kui ka puhastamise lihtsust. Üks materjal ei taga iseenesest head tulemust: oluline on, kuidas osad on kokku ehitatud ja millise koormusega tooli kasutatakse. Neid omadusi saab hinnata konstruktsiooni, täitematerjali ja katte kaupa.
Puitraam
Ahjus kuivatatud lehtpuit, näiteks pöök või tamm, on raami jaoks sobiv, sest kontrollitud kuivatamine vähendab puidu hilisemat kahanemist ja kõverdumist. Puit peab olema koormust kandvates osades piisava ristlõikega, mitte üksnes nähtavatel jalgadel. Liimitud ühendus ja tappühendus hoiavad detaile koos; nurgaklotsid suurendavad ühenduskohtade jäikust, sest lisavad raami nurkadesse kinnituse ja liimimispinda.
Kvaliteeti saab kontrollida ka ilma raami lahti võtmata. Vaata järgmisi tunnuseid ja hinda neid koos: üksik tugev ühendus ei korva nõrka või logisevat konstruktsiooni mujal.
- Tool ei kõigu tasasel põrandal ning käetugedele vajutades ei teki raami nurkades nähtavat liikumist.
- Ühenduskohad on tihedad: tapp ei paista pesast välja ja liimitud vuugis pole lahtist pragu.
- Nurgaklotsid on kindlalt kinnitatud raami siseküljele, mitte ainult vastu asetatud või ühe kinnitusega lõdvalt toetatud.
- Nähtaval puidul pole suuri pragusid, lahtisi oksakohti ega murdumisjälgi koormust kandvate jalgade ja külgede lähedal.
- Tooli ettevaatlikul külgsuunalisel liigutamisel ei kostu ühendustest klõpsu ega kriginat, mis viitaks hõõrduvatele või lõtvunud osadele.
Need tunnused annavad raami stabiilsusest praktilise esmamulje, kuid ei näita puidu liiki ega kuivatusprotsessi kindlalt. Ahjus kuivatamist ja ühenduste ehitust tasub võimaluse korral kontrollida tooteteabest või raami ligipääsetavatelt sisepindadelt.
Vaht, vedrud ja täidis
Polsterdusrihmad kinnitatakse istmeraami vahele paralleelsete või ristuvate ribadena. Need annavad istmele paindliku toe, kuid istumistunne sõltub rihmade pingest ja vahekaugusest; lõtvunud rihmad võivad muuta istme ebaühtlaseks. Rihmadega lahendus on lihtne ja kerge, ent selle toetus ei tundu tavaliselt sama vedrune kui vedrustatud istmel.
Spiraalvedrud on eraldi vedrud, mis paiknevad istme all ning kinnituvad raami ja omavahelise sidumise abil. Nende liikumine annab vetruva, sügavama järeleandmisega tunde. Sik-sak- ehk sinuous-vedrud on järjestikused lainelised metallvedrud, mis ulatuvad üle raami; need pakuvad ühtlasemat ja sageli tugevamat tuge ning vajavad vähem ruumi kui eraldi spiraalvedrud. Mõlema vedrustuse puhul määravad tulemuse ka vedrude paigutus, kinnitused ja nende kohal olev polstrikiht.
Vahtpolster toetab istet vedrude või rihmade peal või moodustab kogu istme täidise. Selle tihedus näitab vahu massi ruumala kohta, mitte üksinda pehmust: pehmuse määravad ka vahu jäikus ja ehitus. Istmevahu tihedus umbes 30 kg/m³ või rohkem on üldine vastupidavust toetav orientiir, mitte kindel kasutusea garantii; tiheduse mõõtmise meetodit kirjeldab ISO 845:2006. Madalama tihedusega vaht võib algul tunduda pehme, kuid koormuse all kiiremini kuju kaotada. Istme täitematerjali hindamisel vajuta pinda eri kohtades ja jälgi, kas see taastub ühtlaselt, ilma lohkude või kõvade servadeta.
Riie ja nahk
Tugitooli katte vastupidavus oleneb nii kiust kui ka kanga koest ja viimistlusest. Martindale’i katses hõõrutakse materjali vastu standardset abrasiivpinda ning tulemus esitatakse hõõrdetsüklitena; katsemeetod on kirjeldatud standardis EVS-EN ISO 12947-2:2016. Umbes 20 000 või rohkem hõõrdetsüklit on tugevama kodukasutuse orientiir, mitte lubadus, et kangas ei kulu ega määrdu.
| Materjal | Kulumiskindlus | Puhastamine | Tunnetus |
|---|---|---|---|
| Puuvill | Sõltub koetihedusest ja segust; hõõrdumine võib muuta pinna aja jooksul kulunuks. | Järgi katte hooldusjuhist, sest märgpuhastus võib põhjustada kokkutõmbumist või värvi muutumist. | Pehme ja hingav, sageli loomuliku ning sooja tundega. |
| Lina | Kiud on tugev, kuid pind võib kergemini kortsuda ja hõõrdumisjälgi näidata. | Puhasta õrnalt ning väldi tugevat hõõrumist, mis võib kiude kahjustada. | Jahe, kuiv ja kergelt tekstuurne. |
| Vill | Elastne kiud aitab pinnal kuju hoida; tulemus sõltub kanga koest. | Eemalda plekid ettevaatlikult, sest kuumus ja tugev hõõrumine võivad pinda vildistada. | Soe, pehme ja sageli tiheda pinnaga. |
| Samet | Hõõrdumisel võib karv muutuda lapiliseks või lamanduda, kuigi alusriie võib olla vastupidav. | Kasuta õrna tolmuimejaotsikut või pehmet harja; puhasta karva suunas ja väldi tugevat nühkimist. | Karvane, pehme ning valguse suunast sõltuva ilmega. |
| Nahk | Hea hoolduse korral võib olla kaua kasutatav; kriimustused ja kuivamine sõltuvad nahatüübist. | Pühi pind pehme lapiga ja kasuta ainult nahale sobivaid hooldusvahendeid. | Sile või tekstuurne, sageli algul jahedam; kasutamisel tekib loomulik paatine. |
Naha paatine on kasutamisega kujunev värvi ja pinna muutus, mitte tingimata kahjustus. Katet valides võrdle Martindale’i tulemust konkreetse kanga hooldusjuhisega ning arvesta, et samet vajab õrna puhastamist. Praktiline valik ühendab kasutuskoormusele sobiva kanga või naha ja selle hooldamiseks realistliku rutiini.
Küsimused tugitooli kohta
Tugitooli sobivus sõltub nii inimese kehaehitusest kui ka sellest, kuidas tooli kasutatakse.
Kui kõrge peaks tugitooli iste olema?
Tüüpiline tugitooli istme kõrgus on umbes 40–48 cm, kuid see on ligikaudne mõõduvahemik, mitte standard (Panero ja Zelnik, 1979). Sobiv kõrgus sõltub kasutaja pikkusest: istudes peaksid jalatallad toetuma põrandale ning põlved olema mugavalt painutatud, mitte õhus rippuma. Lühemale inimesele võib sobida vahemiku alumine ots, pikemale kõrgem iste. Kui tooli kasutavad mitu inimest, hinnake sobivust nende järgi, kes selles kõige sagedamini istuvad. Tugitooli mõõdud tasub üle kontrollida enne ostu, sest istmepadi võib kasutamisel veidi vajuda.
Mis vahe on tiibtugitoolil ja tavalisel tugitoolil?
Tiibtugitoolil on seljatoe külgedel ettepoole ulatuvad tiivad, tavalisel tugitoolil need puuduvad. Tiivad moodustavad pea ja õlgade ümber osaliselt külgedega piiratud istumisala ning annavad toolile äratuntava klassikalise kuju. Ajalooliselt aitasid need kaitsta istujat kamina juures külma õhuvoolu eest ja hoida soojust keha ümber. Tavalisel tugitoolil on seljatoe küljed avatumad, nii et tool mõjub sageli visuaalselt kergema ja vähem suletuna. Valik sõltub seega eelkõige eelistatud kujust ja sellest, kas soovitakse külgedelt rohkem varjatud istumispaika.
Kuidas tugitooli polstrit hooldada?
Puhastage tugitooli polstrit regulaarselt õrna tolmuimejaga ja valige puhastusviis kattematerjali järgi. Kasutage pehmet mööbliotsikut ning väikest imemisvõimsust, eriti õmbluste ja dekoratiivsete detailide juures. Ärge tehke porolooni märjaks: niiskus võib tungida täidisesse ja selle aeglaselt kuivama jätta. Kangaga polsterdatud pinna puhul kontrollige hooldusjuhist ja proovige sobivat puhastusvahendit esmalt väikesel varjatud kohal. Nahast katet puhastage ainult sellele mõeldud vahendiga, mitte üldise tekstiilipuhastiga. Lühidalt: eemaldage tolm õrnalt, hoidke täidis kuiv ja järgige kattematerjali juhiseid.