Mis on rokokoo
Rokokoo mööbel kujunes 18. sajandi alguses Prantsusmaal ning jõudis sealt mitme Euroopa maa õukondadesse ja linnakodudesse. Stiili arengut mõjutasid Louis XV valitsusaeg, Pariisi salongikultuur ja soov muuta esindusruumid varasemast intiimsemaks. Rokokoo perioodiks peetakse ligikaudu 1720.–1770. aastaid, kuigi piirkonniti muutus see eri ajal. Stiili mõistmisel aitavad eristada selle ajaloolist tausta, seost Louis XV ajastu mööbliga ja erinevusi barokist. Umbes 1760. aastatest hakkas rokokood järk-järgult asendama neoklassitsism.
Päritolu Prantsusmaal
Rokokoo kujunes Prantsusmaal välja hilisbaroki arenguna 1720. aastatel, mil valitseja Louis XV oli troonil juba alates 1715. aastast. Õukonna elu ja ruumide kasutus muutusid: pidulike tseremooniate kõrval tähtsustusid väiksemad vastuvõtud ning privaatsed koosviibimised. Mööblilt oodati seetõttu lisaks esinduslikkusele ka sobivust vestlemiseks, lugemiseks ja muuks igapäevaseks tegevuseks.
Pariisi salongides kujunes stiil välja sisekujunduse, mööbli ja tarbekunsti ühise keelena. Salongide mõõtkava ning kasutus erinesid suurtest paleesaalidest, mistõttu sobisid sinna kergemad, mugavalt kasutatavad esemed ja ruumi tervikuga seotud kujundus. Rokokoo mööbli päritolu seostub seega nii Prantsuse õukonna tellimustega kui ka Pariisi linnakultuuriga; stiil ei sündinud üksnes valitseja isikliku maitse väljendusena.
Nimetus on seotud prantsuskeelse sõnaga, mis viitab karbi- ja kaljumotiividele ning annab aimu ajastu dekoratiivse kunsti eeskujudest. Louis XV valitses aastatel 1715–1774, kuid rokokoo ajajärk ulatub ligikaudu 1720. aastatest 1770. aastateni. Selle mõju levis Prantsusmaalt Saksamaale, Itaaliasse ja Inglismaale, kus kohalikud meistrid kohandasid kujundusvõtteid oma traditsioonidega. Seetõttu võib sama ajastu mööblis näha ühist stiililist lähtekohta, kuid eri maade teostused ei ole identsed.
Rokokoo ja Louis XV stiil
Louis XV stiil tähistab eeskätt Prantsuse kuningas Louis XV valitsusajaga seotud mööbli- ja sisekujundust, rokokoo aga laiemat kunstilist suunda, mis mõjutas mitut Euroopa piirkonda. Prantsusmaal kattuvad need mõisted mööbli puhul sageli, sest rokokoo õitses just Louis XV õukonna ja 18. sajandi keskpaiga Pariisi tellimuste toel. Louis XV stiilis mööbel võib seega olla rokokoolik, kuid mõisted ei tähista kogu Euroopas täpselt sama nähtust.
Ajastu kujunduses nihkus rõhk suurte, ametlike ruumide monumentaalsuselt väiksemate interjööride kasutusmugavusele. Tooli või istumisrühma paigutus toetas vestlust, samal ajal kui mööbli proportsioonid sobisid salongi ja eluruumi mõõtkavaga. Rokokoo põhiideede hulka kuulusid intiimsus, kergus ja mugavus; nende kaudu sai ruum mõjuda kutsuva, mitte ainult võimu demonstreeriva keskkonnana.
Vormikeeles eelistati sirgjoonelise ranguse asemel voolavaid kontuure ning mööblieseme osad seoti terviklikuks, liikuvaks siluetiks. Kumerate vormidega mööbel sobis ajastu sooviga luua pehmem ja vahetum ruumielamus. See ei tähendanud praktilise kasutuse hülgamist: istumiseks, kirjutamiseks ja hoiustamiseks mõeldud esemete ülesanne säilis, kuid nende välimus sobitati salongi tervikuga. Rokokoo väljendus seega nii mööbli kujus kui ka selles, kuidas esemed aitasid kujundada väiksemat ja seltskondlikumaks mõeldud interjööri.
Rokokoo erinevus barokist
Barokk ja rokokoo on eri ajajärkude stiilid, kuigi rokokoo kasvas välja hilisbarokist ning nende vahel leidub üleminekuvorme. Barokk rõhutab enamasti monumentaalset mõju ja tugevat ruumilist pinget; rokokoo kohandab kujunduse väiksema mõõtkava ning intiimsema interjööri jaoks. Võrdlus puudutab üldisi suundumusi, sest konkreetse eseme ilme sõltub selle valmistamisajast, piirkonnast ja tellimusest.
| Tunnus | Barokk | Rokokoo |
|---|---|---|
| Proportsioonid | Sageli monumentaalsed ja jõulise üldmõjuga. | Üldjuhul väiksema mõõtkavaga ning kergema ilmega. |
| Sümmeetria | Kompositsioon on tavaliselt selgelt tasakaalustatud ja sümmeetriline. | Kompositsioon võib olla vabam ning sisaldada ebasümmeetrilisi lahendusi. |
| Vorm | Mahukas ja tugeva ruumilise pingega kujundus. | Voolavad kontuurid ja pehmem, liikuvam üldkuju. |
| Ornamentika | Rikkalik dekoor toetab esinduslikku ja pidulikku mõju. | Karbi- ja kaljumotiivid ning asümmeetrilised dekoorid sobituvad intiimsema sisustusega. |
| Ruumiline mõju | Suursugune kujundus sobib esindusruumi ja suurde saali. | Kergem käsitlus toetab salongi ja väiksema ruumi tervikut. |
Rokokoo ei ole barokk ega Biedermeier. Barokiga ühendab seda ajalooline järjepidevus, kuid rokokoo kujunes 18. sajandil eristatavaks stiiliks oma mõõtkava, vormikäsitluse ja ruumikasutuse poolest; Biedermeier kuulub hilisemasse, 19. sajandi alguse Kesk-Euroopa mööblikultuuri. Rokokoo ei piirdunud seega hilisbaroki nimevahetusega: see vastas teistsugusele salongielule ja kujundas mööbli ning interjööri uueks tervikuks. Umbes 1760. aastatest hakkas seda Prantsusmaal asendama neoklassitsism, mis tõi esile antiigist lähtuva korrapärasema kujunduslaadi.
Rokokoomööbli tunnused
Rokokoomööbli vormi määravad voolavad kontuurid, hoolikalt kujundatud nikerdused ja eri materjalide kooskõla. Tunnused ilmnevad nii mööblieseme siluetis kui ka jalgade, põlle, furnituuri ja pinnaviimistluse detailides. Mõju on tavaliselt barokse mööbliga võrreldes väiksem ja kergem, kuid kaunistused võivad olla väga peened. Puit, spoon, värv, kullatis ja polster moodustavad terviku, kus iga materjal rõhutab erinevaid vorme. Neid detaile vaadeldes saab hinnata ka seda, kuidas mööbliese ruumis mõjub.
Kõverad jalad ja ebasümmeetria
Rokokoo mööbli jalad jätkavad sageli mööblieseme pehmet, kaarduvat siluetti. Eriti iseloomulikud on S-kujulised kabrioljalad, mille joon aheneb või paisub sujuvalt istme või lauaplaadi all.
- Kabrioljalad kaarduvad esmalt väljapoole ja seejärel tagasi sisse, moodustades S-kuju, mis muudab tooli või laua üldjoone liikuvaks.
- Jala alumine ots võib lõppeda voluudse rulliga või sõrakujulise jalaga; viimistlus ja nikerdus juhivad pilgu otsast ülespoole.
- Kõver põll ühendab jalgu istme või lauaplaadi all, järgides sageli pehmet lainet, mitte ranget sirget joont.
- Asümmeetriline kartušš võib paikneda põlle keskel või külgedel, kuid selle piirjoon ei pea jagunema kaheks peegelpildiliseks pooleks.
- Jalgade, põlle ja kartuši erinevad kaared moodustavad ühtse rütmi, ilma et mööbliese näiks jäik või arhitektuurselt raske.
Barokse mööbliga võrreldes on rokokoovorm tavaliselt väiksem ja kergem ning selle mõju tekib pigem kaarduvast kontuurist kui massiivsest siluetist. Kumerused annavad esemele liikuva üldmulje, samal ajal kui ebasümmeetria takistab kujundusel muutumast liiga korrapäraseks.
Ornament ja viimistlus
Rokokoo mööbli ornamentika koondub sageli põllele, seljatoele ja esipaneelidele, kus nikerdus järgib puitpinna kuju. Intarsia ja spoon lisavad kaunistusele mustreid, värvitud või kullatud pind ning polster aga muudavad eseme üldmuljet.
- Karbilõige kujutab avatuna või lainelise servaga karpi meenutavat motiivi, mida võib siduda põlle keskosa või muu nähtava pinnaga.
- Lillelõiked kujutavad õisi, lehti ja võrseid; nikerdus võib olla madal, et taimemotiiv sulanduks mööbli kaarduvasse pinnajoonesse.
- Asümmeetrilised kartušid raamivad ornamenti ebakorrapärase kontuuriga ning võivad koondada karbi-, lehe- ja lillemotiive samasse kujundusse.
- Intarsia loob pinnale eri puidutoonidest kujutisi või geomeetrilisi mustreid, spoon aga katab aluspinda õhukese dekoratiivse puidukihina.
- Värvitud või kullatud puidu kõrval võib polster olla pastelsetes toonides; selline pind jätab nikerdatud detailid selgelt nähtavaks.
- Ormolu-furnituur on kullatud pronksist valatud kinnitus või ehisdetail, mida kasutatakse näiteks käepidemetel ja võtmekilpidel.
Rokokoo nikerdused ja kullatised ei pea katma kogu mööblit: sageli koonduvad need servadele ja esipaneelide ümber. Valatud pronksist ormolu lisab puidule metalse läike, samal ajal kui intarsia rõhutab mustrit puidu enda toonide abil.
Puiduliigid ja pealispinnad
Rokokoo mööbli valmistamisel kasutati nii vastupidavaid kohalikke puiduliike kui ka dekoratiivset spooni. Puidu valik ja pealispinna töötlus mõjutasid seda, kas eseme ilme jäi nähtava puidusüüga või kaeti värvi ja kullatisega.
- Pähklipuit sobis nähtavatele pindadele, kus selle loomulik süümuster sai jääda viimistluse alt loetavaks.
- Tamm andis tugeva aluspinna ja selgelt eristuva puidusüü, mida võis kasutada mööbli konstruktsioonis või nähtavates osades.
- Viljapuupuidud pakkusid pähklist ja tammest erinevaid toone ning neid sai rakendada väiksemate detailide või dekoratiivsete pindade juures.
- Roosipuuspoon võimaldas katta suurema pinna õhukese puidukihiga, mille toon ja süü jäid tervikliku mustrina nähtavale.
- Erinevate spoonilehtede paigutus tekitas kontrastseid mustreid, mis tõid esile paneeli keskosa või mööblieseme pinnakujunduse.
Värvitud pind varjab puidu loomulikku süüd, kullatis aga tõstab esile nikerdatud servi ja kõveraid vorme. Nähtava spoonimustriga mööblil on puidu kontrast ise oluline kujundusvõte, samal ajal kui värv ja kuldamine suunavad pilgu vormile.
Tüüpilised esemed
Rokokoo mööbel hõlmab nii hoiustamiseks ja kirjutamiseks mõeldud esemeid kui ka mugavaid istmeid ning ruumi kujundavaid seinamööbli osi. Kummutite, kirjutuslaudade, tugitoolide ja päevavoodite vormid vastasid eri kasutusvajadustele, kuid nende proportsioonid sobitati sageli omavahel. Peeglid ja konsoollauad moodustasid seina ääres dekoratiivse terviku ning täiendasid ruumi sisustust. Ajalooliste esemete puhul on oluline vaadelda korraga konstruktsiooni, puitu, polsterdust ja kaunistusi. Järgnevad rokokoo mööbli näited aitavad mõista, kuidas iga eseme vorm oli seotud selle otstarbega.
Kummut ja kirjutuslaud
Commode-kummut kujunes Prantsusmaal välja umbes 1700. aastal, kui sahtlitega mööbliese hakkas asendama varasemaid suuri hoiukaste. Selle nimi seostub mugava kasutusega: sahtlid võimaldasid pesu ja väiksemaid tarbeesemeid eraldi hoida ning neid hõlpsalt kätte saada. Kummuti kõrgus sobis sageli magamis- või eluruumi seina äärde paigutamiseks, pealispind aga pakkus kohta valgustile, kellale või muudele esemetele. Kujult võisid kummutid olla üsna erinevad, kuid Louis XV ajastul sai eriti iseloomulikuks bombé-esikülg.
Bombé tähendab väljapoole paisuvat, kumerat vormi. Kummuti esikülg võib keskelt ettepoole kaarduda ning külgpinnad jätkavad sama liikuvat joont, nii et mööbliese mõjub külgvaateski voolavana. Sellel perioodil ühendati kumer kere sageli kõverate jalgadega; sahtlite esiküljed ja furnituur sobitati omavahel, et need ei katkestaks üldmuljet. Selline lahendus on rohkem kui pinnakaunistus: kere kuju mõjutab sahtlite ehitust ja seda, kuidas kummut ruumis paistab. Bombé-vormiga eset hinnates tasub vaadata, kas kumerus on kogu esiküljel ühtlane ning kas jalad toetavad visuaalselt kere raskust.
Kirjutuslauad olid sageli saledama joonega kui kummutid, sest kasutaja vajas tööpinna juurde mugavat istumisruumi. Kõverad jalad tõstsid laua põranda kohale, jättes selle üldmulje kergemaks, ning sahtlid paigutati töövahendite ja kirjatarvete hoidmiseks. Spoonitud pindadel sai kasutada eri puiduliikide tooni ja süümustrit, et luua pinnale selge kujundus ilma paksu massiivpuidust kaunistuseta. Kirjutuslaua puhul on seega tähtis jälgida, kas õhuke jalg, töötasapind ja spooni muster moodustavad proportsionaalse terviku.
Toolid ja kušetid
Bergère-tugitooli tunneb ära kinniste polsterdatud külgede ja nähtava puitraami järgi. Polsterdatud küljed toetavad istuja käsivarsi ja muudavad tooli istumisosa piiritletuks, samal ajal kui raam jääb külgedel ning jalgadel vaadeldavaks. Puitraami nikerdatud osad võisid jätkuda käetugede ja seljatoe ümber, kuid tekstiil kattis istme, seljatoe ning külgede sisepinnad. Selline ehitus ühendas pehme istumismugavuse puidutöö nähtava osaga. Polstri kangas võis olla ruumi värvilahenduse keskne element, mistõttu vaadeldakse ajaloolisel toolil ka selle kinnitust ja säilivust.
Rokokoo toolidel on sageli cabriole-jalad, mille joon kaardub sujuvalt väljapoole ja seejärel tagasi põranda poole. Jalad toetavad tooli, kuid nende kõverus annab esemele sirgete tugedega toolist liikuvama ilme. Seljatugi võib olla kaarduv, et järgida istuja selja kuju ja ühineda külgraamiga ilma järsu nurgata. Tooli mõõtmed, istme kõrgus ja seljatoe kalle sõltusid konkreetsest esemest; seetõttu ei piisa stiili hindamisel ainult ühest dekoratiivsest detailist. Vaadelda tasub, kas istme, seljatoe ja jalgade jooned moodustavad omavahel sidusa proportsiooni.
Kušetina kasutatud päevavoodi ühendas istumis- ja lamamisfunktsiooni. Selle piklik iste lubas päeval toetuda või pikali heita, samal ajal kui kõrgem seljatugi ja käetoed aitasid eset tavapärases istumisasendis kasutada. Mõnel päevavoodil paiknes seljatugi ühes otsas, teistel võisid toed olla eri kõrgusega; paigutus mõjutas seda, millisest küljest oli mugav istuda või lamada. Puitraami vorm ja polsterdus pidid sobima pikema istmepinnaga, mistõttu mõjub päevavoodi ruumis tavalisest tugitoolist märksa suuremana. Eseme kasutusotstarvet aitab hinnata just istme pikkuse, seljatoe ja käetugede omavaheline suhe.
Rokokoo toolid ja kušetid ei ole seega üksnes väiksemad dekoratiivsed esemed: nende raam määrab istumise toe, polster aga kasutuspinna mugavuse. Kui vaatate tooli, võrrelge esmalt jalgade asetust, seljatoe kumerust ja polstri paiknemist. Bergère’i puhul on kinnised küljed koos nähtava puitraamiga peamine konstruktsiooniline tunnus, mitte lihtsalt kangaga kaetud külg.
Peeglid ja konsoollauad
Rokokoo peegliraamidel võib kohata asümmeetrilisi karbi- ja taimornamente, mis koonduvad raami nurkadesse, ülaserva või peegli külgedele. Karbimotiiv meenutab merekarpi ning taimevormid lisavad nikerdustele lehtede ja väänduvate võrsete joont. Kaunistus ei pruugi peegli mõlemal küljel olla täpselt samasugune: asümmeetria aitab muuta raami elavamaks. Nikerdatud puit võidi katta värvi või kullatisega, mis tõi reljeefi esile ja muutis raami nähtavaks ka seinal kõrgemal paiknedes. Peegliklaas ja raam moodustavad ühe eseme, mistõttu peab raam olema piisavalt tugev, et peeglit kindlalt ümbritseda.
Konsoollaud paigutati tavaliselt seina äärde, sageli peegli alla. Selle kitsam sügavus sobis kohta, kus täismõõdus laud takistanuks liikumist, ning sein andis visuaalse tausta nii lauaplaadile kui ka peegli raamile. Kõverad jalad kandsid lauaplaati, kujundatud põll aga ühendas nende ülaosa ja andis esiküljele viimistletud ilme. Põll võib olla nikerdatud või kontuurilt lainjas; selle kuju peab sobituma jalgade kõverusega. Lauaplaadi materjal ja viimistlus seoti sageli ruumi teiste pindadega.
Seinaäärne paigutus määras, kuidas eset vaadeldi: konsoollaua esikülg ja peegel jäid tavaliselt peamise vaatenurga poole, tagakülg võis olla lihtsam. Seetõttu tasub hinnata, kas nikerdus, lauaplaat ja jalgade kuju on eestvaates tasakaalus ning kas peegel sobib konsooli mõõtmetega. Praktilisel hindamisel võrrelge vormi, materjale ja ornamendi teostust tervikuna: ühtlaselt sobitatud detailid võivad osutada ajaloolise eseme läbimõeldud ehitusele, samas kui tänapäevane stiilitõlgendus võib vanu motiive kasutada uue konstruktsiooni peal.
Küsimused rokokoo kohta
Rokokoo mööbli mõistmiseks aitavad ajastu ja vormikeele kohta esitatud küsimused siduda ajaloolise tausta konkreetsete esemetega.
Mis aastatel valitses rokokoo?
Rokokoo valitses ligikaudu 1720. aastatest 1770. aastateni. Selle ajastu algust ja lõppu ei saa samastada ühe valitseja ametiajaga, sest kunstivoolude levik muutus järk-järgult. Prantsusmaa kuningas Louis XV valitses aastatel 1715–1774, mistõttu tema valitsusaeg hõlmab nii rokokoo kujunemist kui ka hilisemat arengut. Umbes 1760. aastatest hakkas Prantsusmaal üha enam levima neoklassitsism, mis tõi esile antiigist inspireeritud vormid. Rokokoo ja neoklassitsism eksisteerisid seega mõnda aega kõrvuti.
Kuidas tunda ära rokokoo tooli?
Rokokoo tooli tunneb tavaliselt ära S-kujuliste cabriole-jalgade, kaarduva seljatoe ja karbimotiiviga nikerduste järgi. Jalad ahenevad sageli allapoole ning võivad lõppeda tagasihoidliku loomamotiivi või lihtsa jalakujuga. Seljatugi järgib pehmet kaart, mitte ranget sirgjoont. Karbimotiiviga nikerdus võib paikneda seljatoe ülaosas või raami keskosas. Bergère-tüüpi tugitoolil on kinnised, polsterdatud küljed ning polstri ümber nähtav puitraam. Kõik tunnused ei pruugi ühel toolil korraga esineda, kuid koos aitavad need stiili määratleda.
Kas rokokoo ja barokk on sama asi?
Rokokoo ja barokk on eri stiilid; rokokoo kujunes hiljem ning mõjub üldiselt kergemana. Barokile on iseloomulik monumentaalne üldmulje, tugev ruumiline mõju ja sümmeetriline ülesehitus. Rokokoo vormikeel on seevastu sageli peenem ja kõverjoonelisem ning sobib väiksema, intiimsema ruumi mõõtkavaga. Erinevus ilmneb ka esemete üldises kujunduses: barokne mööbel rõhutab pidulikkust ja mõjuvõimu, rokokoo mööbel aga kergust ning mängulisemat ilmet. Seega ei tähista need nimetused sama ajajärku ega kujunduslaadi.